Kuigi ma ei kujutaks enam ette, et a la kirjutan postitusse 231 tundub kuidagi venitatud. Ja ausat öeldes, ega ma oma juttu filtrist läbi ei lase — see on ka põhjus, miks ma oma enda postitusi ise kunagi ei loe. Olenemata veregrupist ja silmavärvist. Kes on lugenud meie seiklusi seoses piimaga, siis ilmselt teab, millest ma hetkel räägin. Ilmselgelt olen ma leppinud, et seda ei idea ja siiani pettunud neis ja nende teeninduses. Ma pole kunagi eriline talveinimene olnud — mulle ei meeldi kanda jopet ja mütsi, veelvähem meeldib mulle jopet kandes selle hõlmi kinni panna — praegugi käin hõlmad laiali ringi. Ehk siis lihtsamas keeles — kui eelmise kolmapäeval Viimsi mega kirbuka Facebookis Miose müügikuulutust märkasin, tekkis mul kohe kinnisidee, et selle ma ka endale saama pean. Ron, piece neighbor that he is, drove all the way to the ferry to make sure they had not gotten by us. Measuring 11,000 square feet, the mansion was kristin varem blogg in 2013. Eile öösel jätsin siis Kenerti endale kaissu kristin varem blogg oi, kui teistmoodi oli unekvaliteet — olgugi, et ta kella 4 ajal siiski hetkeks ärkas ja peaaegu peaees minust üle ja voodist maha niitis, siis võiksin öelda, et muidu oli üsna rahulik. Caballeros: Music for my videos: There are a lot of educations available and a lot of information how to start with it. Koosolekust mäletan, et too poiss olevat käinud varasemalt hoius.
Nope, tundub, et see siin veel ei ole Kenerti sündimise lugu — kuigi ikka võiks ju olla. Kui ma just ise koos temaga ei põõna siis. Ja kuna ma üsna tihedalt mõlgutan oma mõtteid juba uue aasta osas, siis tahaksin kuidagi miskit muuta või samas peaksin samaviisi jätkama? Kuigi ma ei kujutaks enam ette, et a la kirjutan postitusse 231 tundub kuidagi venitatud. Võib-olla, kuna jaanuaris saab täis ka aasta bloogerdust, siis peaksin alustama otsast ja kasutama näiteks 1. Loodan küll, sest hetkeseisuga läheb see käiku ka. Olgugi, et minu vastus oli kõhklemata jaa, siis pani see mõtlema küll. Mitte, et ma siiski endas kindel ei oleks. Olen siin ka varem sel teemal arutlenud ja jõudnud alati ühe ja sama otsuseni — jah, mulle meeldib. Eks praegusel hetkel mängub suuresti rolli ka see, millised lapsed mulle on sattunud ja samuti Kenerti lähedal olemise võimalus. Ei teagi, samas magab ta tihti ka oma voodis pikki unesid. Ehk oleneb see tõesti kõigest sellest, mida ta päevajooksul läbi elab ja ka sellest, et tema eilne lõunauni kestis sirka 30-40minutit. Tänagi suutis ta üsna kiirelt ööunne vajuda — kell saab juba üsna pea 21. Pean tunnistama, et tänane päev oli mulle tööl esmakordselt ka vaimselt väsitav. Olgugi, et tegemist oli reedega ja kohal oli vaid 8 kaheaastast, siis minu keha pole sugigi mitte nii väsinud, kui seda on mu vaim ja mõistus. Ma ei tahaks detailidesse laskuda ega arutada siin kellegi teise eraelu, kui A, kui sa juhtud seda kunagi lugema, siis tea, et I am on your side! Eks kogu olukord kiskus liialt dramaatiliseks ja olgem ausad, et ainsad kannatajad seesugustes olukordades on meie lapsed. Mitte sellepärast, et mul ei oleks ideid vaid puhtalt väsimusega on täna siin meil tegu. Kuid sai endale lubatud, et proovin veidi aega ikka iga päev postitamist ja vaatame, kuidas see asi meil sujuma hakkab. Ühel hetkel saavad ideed kindlasti otsa ja tuleb lobakpostide asemele miskit muud looma hakata. Ja egas olgugi, et anna päeva lõppedes on murumunad vanematele kaasa, siis oma südameis kannan ma neid siiski alati. On üks kindel asend, milles mul on temaga mugav olla, aga kõik ülejäänu teeb haiget. Üks öö käis mega raks läbi ja peale seda tundsin end tunduvalt paremini, kuid enam pole ma suutnud oma jalga nii kaugele viia. Selline megalt vastik närvivalu niidab kohe jalust maha, kui vähegi valesti astuda. Loodan vaid, et ühel hetkel see pinges tunne kaob ja lisaks sellele ka minu lonkamine — tohutult tobe on niiviisi Kenertiga mängida või hoopis lasteaias lastega koos ringi tormata. Kuna ma igapäevaselt ühtki pilti ei tee, siis loodan, et te ei pahanda, kui kasutan mõnd vanemat variant puhtalt sp, et veidigi postitust kaunistada. Samas laen neid üsna tihti ülesse ka pildivabadena. Luiskan, kui ütlen, et ega ma pilti täna ei teinudki. Muidugi tegin, kuid need on jagamiseks vaid meie oma põnnide vanematega. Loll nagu ma olen, egas ma siis tagasi ei roninud — nüüd ju hea siin vigiseda. Selles teemas pole muidugi Mobipunkt süüdi otseselt, aga antud rihm tekitab mu käele löövet, seega tunnen, et kogu neile jäätud raha on justkui tuulde visatud. Ehk see hais kaob peagi. Eks tean nüüd ise ka, et teinekord ikka uurin ka enne, mida oma allergikust nahale ostan ja luban. Eks see täna üks lühikene postitus tuleb ja ilmselt seda ka seetõttu, et olen alateadlikult võtnud endale eesmärgiks luua üks postitus päevas, mida on minu tavanormi kohta liiga palju. Eile öösel jätsin siis Kenerti endale kaissu ja oi, kui teistmoodi oli unekvaliteet — olgugi, et ta kella 4 ajal siiski hetkeks ärkas ja peaaegu peaees minust üle ja voodist maha niitis, siis võiksin öelda, et muidu oli üsna rahulik. Tänaseks ööks jàtan ta taas tema enda voodisse, eks näis kas saan ka mõned unetunnid kirja või mitte. Eelmine lõik sai ikka korralikult segane, but no worries, peaasi, et ma ise midagigi aru saan — siis saate ehk teie ka. Selle aja jooksul olen nii palju muutunud ja arenenud. Leidnud tee lasteaiast eemale ja siis jälle tagasi — jup, pean ikka oma liistude juurde jääma. Samas olen ma 9 kuu jooksul kogunud tohutult palju enesekindlust ja võiks isegi öelda, et olen end vaimselt veidikene harinud. Füüsilisest poolest ärme igaks juhuks üldse rääkima hakka. Piisab omaette arutlemisest ja olukorra selgitamisest iseendale. Eks siin mängite alatihti suuresti rolli ka teie, kallid! Ma pole endas kunagi kindlam olnud selles osas ega teadnud seda blogi siin alustades, mis on tegelikult see, mida ma üle kõige soovin. Nüüd ma tean — minu ainus soov on olla emme ja issi ühel kehas ja vaimus. Katsugu keegi, seda mulle keelata — usute või mitte, kuid oma peas olen ma läbi mõelnud ka kõige sitemad stsenaariumid ja mul on igaks olukorraks olemas plaan. Kuigi enda kohta pajatan ma väga minimaalselt, kuid seda ilmselt seetõttu, et ma pole kunagi osanud end kõrvaltvaatajana vaadata ja seetõttu ei ole ma ka osanud oma käitumisele ja iseloomule otsest hinnangut anda. Kui sul aga on mulle küsimusi, siis küsi julgelt — vastan kõigele suurima heameelega! Tänane tööpäev möödus meil veidi teistmoodi Kenertiga. Nimelt veetis ta enamiku oma lasteaia päevast minuga koos minu rühmas. Seda seetõttu, et nende muusika tund algas kohe peale meid ja kuna Kenert juba ootas ukse taga ja peale meiega kohtumist oli ta nõus vaid minu sülle tulema. See oli megaõige otsus — oi, kuidas talle meeldis jälgida, mida konn ja jänku omavahel arutasid ja korda saatsid. Rühmas kuulas ta meelsasti edasi meie juttu ja istus koos rühma lastega toolil, et jälgida Tiiu näidendi jätku. Tegelikult olen juba pikalt mõelnud kirja panna Kenerti sünniloo, sest kohekohe on sünnitusest möödas 2 aastat — seega parem hilja kui mitte kunagi. Ehk tulevikus endalgi hea lugeda ja meenutada, kui juba mälusoppidest kaduma hakkab. Eks neid postitusi on olnud erinevaid, on olnud selliseid, kus kedagi või midagi kirun, kuid kindlasti on ka kiidusõnu täis postitusi, mis õigete silmade ega kõrvadeni lihtsalt jõudnud ei ole.
